Qigong on iidne Hiina tervishoiusüsteem, millest sündis palju wushu ja kung fu stiile. Qigong on midagi enamat kui terapeutiliste ja tervist parandavate harjutuste komplekt. See sisaldab filosoofilisi mõisteid, hingamistehnikaid ja erinevaid meditatsiooni liike.
Hiinas peetakse qigongi ühest küljest eraldi võitluskunstiks, teisalt kuuluvad selle harjutused ja postulaadid eranditult kõigi võitluskunstide hulka ja on nende lahutamatu osa. Oma päritolult on qigong India jooga hiina versioon. Qigongi praktikud räägivad sellest positiivselt kui suurepärasest vahendist füüsilise ja vaimse tervise säilitamiseks. Lisaks kasutatakse meditatiivset qigongi harjutust koos võimlemisharjutustega stressi raviks, haiguste alternatiivseks raviks, immuunsuse parandamiseks ning keha, selle organite ja süsteemide töö ühtlustamiseks.
Qigong on Hiinas väga laialt levinud. Kinnitamata andmetel harjutab umbes 10% Hiina elanikkonnast regulaarselt ja süstemaatiliselt qigongi õppusi. Qigong pole Venemaal laialt levinud.
Kriitikud toovad siiski välja, et qigong on endiselt alternatiivmeditsiin ning kõik uuringud qigongi mõju kohta haiguste ravile ei ole piisavalt veenvad. Pealegi nimetavad paljud skeptikud qigongi avalikult pseudoteaduseks. Osaliselt on selles süüdi arvukad madala kvalifikatsiooniga instruktorid, kelle pettekujutelmad ja väärkohtlemised on viinud usalduse vähenemiseni ja languseni qigongi kui tervishoiusüsteemi vastu.
Qigongi mõju inimese kehale
Tuhandeid aastaid paralleelselt Hiina võitluskunstidega arenenud võitluskunst qigong on suunatud keha füüsiliste ja energiavõimete tõstmisele, inimese võitlusvõime suurendamisele: löökide tugevuse suurendamisele, keha kaitsmisele vaenlase löögid. Paljud võitluskunstide qigongis kogunenud tehnikad on tänapäevastelt teaduslikelt positsioonidelt üle vaadatud ja neid kasutatakse nii Hiina kui ka Hiina sportlaste erivägede väljaõppeks. Hiina rahvuskoondise edu 2008. aasta suveolümpiamängudel selgitasid hiinlased ise, kuna sportlased kasutasid qigongist laenatud karmi psühhotreeningut.
Taiji ehk taijiquan, millel on meie riigis teatav populaarsus, on dünaamiline qigongi treening, mis on kujunenud eraldi suunas ja millel on nii tervist parandav kui ka sõjategevus.
Alates iidsetest aegadest on Hiina ravitsejad kasutanud qigongi meditsiinilist suunda tervise edendamiseks, haiguste ennetamiseks ja haiguste raviks. Kaasaegses Hiinas kasutatakse qigongi meditsiinipraktikaid massiliselt haiglates koos kaasaegse meditsiini saavutustega. Hiina arstid ei seisa traditsioonilise qigongi vastu moodsale meditsiinile, nad kasutavad mõlemat vahendit üksteist täiendades.
Uuringud, mis kinnitavad qigongi efektiivsust
Üle 20 aasta on Euroopas ja USA-s läbi viidud ulatuslikke uuringuid qigongi mõju kohta haiguste ennetamisele ja ravile. Harvardi ülikooli (USA) andmetel on qigongi harjutused kõrge vererõhu vastu sama tõhusad kui retseptiravimid. Veelgi enam, qigong alandab vere kolesteroolitaset ning vähendab südameatakkide ja neeruhaiguste riski.
San Diego sõjaväehaigla uuringud näitasid, et qigongi harrastavad sõjaväelased saavad 70% vähem külmetushaigusi kui need, kes qigongi ei harjuta.
Saksamaal on stressiga seotud haiguste raviks kasutanud paljud psühhiaatrid qigongi hingamise ja meditatsiooni tavasid. Kombinatsioonis antidepressantidega võitleb qigong suurepäraselt depressiooni sümptomitega, parandab heaolu ja kognitiivseid funktsioone ning parandab une kvaliteeti.
Aastatel 1974–1975 läbi viidud Šveitsi uurimisinstituudi katsed näitasid, et qigongi meister suudab saavutada rahuliku ja lõdvestunud seisundi, mida ei saavutata isegi une ajal.
1970. aastal avaldas autogeense koolituse rajaja Johann Schultz artikli, milles tunnistas lõõgastavaid qigongi harjutusi kui "autogeensete treeningute hiina versiooni".
