Olümpialiikumine paraneb pidevalt, kuid kahjuks on selle arengus lisaks positiivsele ka negatiivseid suundumusi. ROK pöörab aga mängude probleemidele palju tähelepanu ja püüab neid oma võimete piires lahendada.
Tänapäevase olümpialiikumise peamiste suundumuste hulgas on palju positiivseid suundumusi. Eelkõige puudutab see noorte olümpiamängude korraldamist. Esimesi suvemänge hakati korraldama alles 2010. aastal ja talviseid - 2012. aastal. Noorte olümpiamängude eelkäijateks olid maailmavõistlused, millest võtsid osa juunioride sportlased, kelle vanus oli 14–18 aastat. Selliste ürituste korraldamise eesmärk oli soov kaasata noori ametlikku olümpialiikumisse, aidata juunioridel oma andeid realiseerida ning leida ka tugevaid sportlasi, kes oleksid väärt oma riike järgmistel mängudel esindama.
Teine positiivne suundumus oli naiste järkjärguline osalemine olümpialiikumises ja soolise asümmeetria korrigeerimine. Kuni 1981. aastani ei olnud ROK-i liige mitte ükski naine, kuna otsuse komisjoni koosseisu kohta võtsid vastu selle liikmed, s.t. mehed. Isegi 1999. aastal oli ROK-i 113 inimesest ainult 13 naist ja olümpiamängude naiste spordiala hakati tunnustama pärast 2000. aastat, kui Sydney olümpiamängude sportlased üritasid tõestada, et nad suudavad väärikalt võistelda. Suhtumine naiste sporti on endiselt ebaselge, kuid selles küsimuses on ilmnenud positiivsed suundumused.
Kahjuks on ka teatud määral negatiivsust. Hoolimata asjaolust, et ROK-i liikmete avalduste kohaselt on kaasaegse olümpialiikumise peamine eesmärk parandada vastastikust mõistmist erinevate riikide kodanike vahel, täheldatakse vastupidist suundumust. Veel 1964. aastal alustasid olümpiamängude raames toimunud jalgpallimatšide ajal kohtunike tegevusega rahulolematud fännid kaklust, milles hukkus üle 300 ja raskelt vigastada üle 600 inimese. Armastusel, vastastikusel mõistmisel ja õiglusel põhinev olümpiaideoloogia ei tööta alati ja kahjuks põhjustavad mängude tulemused sageli tõsiseid skandaale. Näitena võib tuua Salt Lake City olümpiamängud.
Ja lõpuks oli veel üks ebameeldiv tendents liikumise liigne politiseerimine. Üksikud sportlased või isegi terved riigid korraldavad boikoteid või, mis veelgi hullem, näitavad üles täielikku lugupidamatust, rikkudes demonstratiivselt ürituse reegleid. Isegi 2014. aasta Sotši olümpiamängud on vastuolulised ning USA kongressimehed pakuvad isegi välja USA-Euroopa ühise boikoti. Kahjuks mõistavad vähesed poliitikud, kui hävitav on selline tegevus olümpialiikumisele tervikuna.
