Kiiruisutamises on vaja läbida etteantud distants jäästaadioni suletud ringis. Võidab sportlane, kes jõuab finišisse kiiremini kui ülejäänud võistlus. Selliseid võistlusi nimetatakse tsüklilisteks.
Kiiruisutamise võistlusi on peetud juba pikka aega. Esimene kiiruisuklubi ilmus Inglismaal 1742. aastal ja selle spordiala ametlikud võistlused algasid 1763. aastal.
Alates 1892. aastast tegutseb Rahvusvaheline Uisuliit ISU (ISU), kuhu kuulub üle 60 riigi föderatsiooni. 1924. aastal arvati kiiruisutamine olümpiamängude talveprogrammi. Alguses võistlesid selles ainult mehed, kuid alates 1960. aastast on korraldatud ka naiste võistlusi.
Olümpia kiiruisutajad jooksevad nii lühikesi, 500–1 500 m, kui ka pikki distantse, mille pikkus varieerub 3–10 km.
Jooksus osalejad läbivad distantsi koos. Sel juhul jookseb üks neist mööda ringi välimist külge ja teine mööda sisemist rada.
Nõukogude ja seejärel Venemaa sportlased näitasid selles spordialas häid tulemusi. Näiteks võitsid nad Nõukogude uisutajate debüütvõistlusel 7 auhinnamedalit. See juhtus VII taliolümpiamängude ajal 1956. aastal. Nõukogude Liitu esindav spordinaine Maria Isakova sai kolm korda maailmameistrivõistlused ja tõi olümpiamängudelt 3 auhinda.
Sportlased kasutavad spetsiaalset varustust, mille põhielement on uisud. Tera on fikseeritud konkurendi suure varba piirkonnas ja jääb uisutaja sammudes kauem jääle. Kingad, mille külge terad kinnitatakse, on valmistatud kõrgtehnoloogilistest materjalidest valmistatud jalavarrastest. Lisaks uiskudele mängib olulist rolli võistluse ülikonna valik. See peaks olema keha lähedal, kuid mitte takistama liikumist. Uute, täiustatud kangaste väljatöötamiseks, millest valmistatakse kiiruisutamise ülikondi, viiakse läbi mitmesuguste materjalide aerodünaamilisi uuringuid.
Professionaalne varustus aitab sportlastel vältida teatud vigastusi. Uisutajate suur kiirus, mis jääringi kurve pöörab, võib põhjustada kõrvuti jooksva sportlase uisutera kukkumise ja vigastuse.
