XXX olümpiamängud algasid Londonis 27. juulil. Pikaajalise traditsiooni kohaselt avasid nad peaaegu 4-tunnise suurejoonelise etendusega, mis algas suuremahulise värvika teatrietendusega ja lõppes Briti väljapaistvate staaride esinemisega.
2012. aasta Londonist sai esimene linn, kes korraldas olümpiamänge juba kolmandat korda. Lisaks peeti Suurbritannia pealinnas esmakordselt moodsad olümpiamängud, see toimus 1908. aastal. Pidulik avamine toimus 27. juulil 2012, seda vaatasid kümned tuhanded vaatajad ning televaatajate arvu kogu maailmas on raske kokku lugeda. Ja tänu pöördumatule edenemisele on lisavõimalus vaatemängu näha avanud sadadele miljonitele digitaalsetele kasutajatele.
Pidustuste algus olümpia avamise puhul oli kavandatud kohaliku aja järgi kell 21.00. Tund enne seda lubati vaatajad staadionile siseneda. Neid oli 75 000, nii et tribüünide täitmine võttis kaua aega. Hiiglaslikul maalähedases stiilis kaunistustega areenil võisid varakülalised näha juba 19. sajandi kostüümidesse riietatud näitlejaid. Nende hulgas oli tavalisi ja aristokraate. Hiiglaslikel ekraanidel edastati videoid Suurbritannia elust. Minifilm näitleja Daniel Craigi osalusel köitis eriti publikut.
Kuningliku häärberi saalidest läbi kõndinud ekraanil olev mees, kes katkestas peaaegu absoluutse vaikuse kõmisevate sammudega, osutus keegi muu kui agent 007. Ta astus kuninganna kabinetti, oodates publiku algust. Vaevalt oleks keegi osanud arvata, et kaamera poole seljaga istuv naine on tõeline Suurbritannia kuninganna, kuid see oli nii. Elegantne MI6 luureagent ja monarh suundusid helikopteri juurde, mis pidi nad viima olümpiastaadionile. Televisioonis kuninganna "lendu" Londoni kohal vaadates nägi publik õudusega, kuidas ta koos Bondiga langevarjuga hüppas. Sõna otseses mõttes paar minutit pärast nende "maandumist" tõusis Elizabeth II oma poodiumile. Tema saabumine tähistas olümpia avamist.
Värvikas etendus, mille lavastas Oscari võitnud režissöör Danny Boyle (Slumdog Millionaire, 2008), viis vaatajad 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi algusesse. See algas talupojaelust, liikudes järk-järgult tööstusajastu algusesse. Endised "talupojad" võtsid kätte nokad ja haamrid ning hakkasid sepistama hiiglaslikke rõngaid. Piduliku muusika saatel tõusid ringid järk-järgult õhku ja moodustasid peagi kombinatsiooni viiest elemendist - olümpiamängude maailma sümbolist.
Etenduses osales ligi 20 000 näitlejat ja tavalist inimest, samuti mitmed Inglise ekraani ja teatri staarid. Nende hulgas on Kenneth Branagh ja Rowan Atkinson, rohkem tuntud kui hr Bean. Ta esitas oma kuulsaima filmikangelase vaimus miniatuuri, "osaledes" samal ajal terve orkestri töös. Veidi hiljem astusid lavale teised Suurbritannia kuulsused, nende seas ka riigi rikkaim naine, kirjanik J. K. Rowling. Ta luges väljavõtet populaarsest muinasjutust Peter Panist. Vahepeal muutus maastik kadestamisväärse kiirusega staadioni tohutul areenil. Vaid mõne minutiga kadusid talupojahooned ja ilmus palju voodeid lastega, kes ei tahtnud magama minna. Ainult mõnikümmend Mary Poppinsit, kes lahtiste vihmavarjude abil ülevalt alla tulid, suutsid nad seda tegema.
Muinasjuttudest ja ajaloost kandus tegevus sujuvalt üle tänapäeva reaalsusesse. Laval ilmusid noored, kes tantsisid diskos. Esiplaanil mängiti mobiiltelefoni osalusel välja armastuslugu, mis aitas tüdrukul ja poisil elu keerises üksteist leida. Selles tantsuprogrammis osalevad paarid valiti tavaliste brittide seast ja peamine tingimus oli nende omavaheline tõeline armastus.
Pärast eredat esinemist võtsid sõna ROKi esindajad ja seejärel marssis staadionilt läbi 204 olümpiakoondist. Esimesena ilmusid Kreeka sportlased, britid olid taga. Olümpiatuli saabus Londonisse erinevatel marsruutidel, sealhulgas kiirpaadil, mida juhtis jalgpallitäht David Beckham. Ta pidas seda missiooni lohutusauhinnaks, sest vigastuse tõttu ei saanud ta võistlusel osaleda.
Avatseremoonia lõppes vananenud Paul McCartney etteastega. Ta laulis oma legendaarse ansambli The Beatles laulu nimega Hey, Jude. Taevas plahvatas ta sõnade all veetlev ilutulestik.
