Taliolümpiamängude kavas on mitu spordiala, mis esindavad erinevaid võimalusi mäesuusatamiseks. Mõne jaoks piisab lumekattest ja sportlase suhteliselt lihtsast varustusest (näiteks mäesuusatamine), teistel on vaja jäärajasid ja spetsiaalset spordivarustust. Skelett viitab teisele mäespordi liigile.
Eelkõige sarnaneb see spordiala kelguga - vapper võidusõitja kasutab kahel terasest jooksjal mürsku, et laskuda mäest mööda jääkuuri. Nii nagu kelgispordis, on ka see võistlus ajastatud - võidab see, kes suudab kogu raja kõige lühema ajaga läbida. Selleks peab sportlane kontrollima oma mürsku, valima kurvides optimaalsemad trajektoorid ja püüdma jääkuuri võimalikult vähe puudutada, et mitte mürsku aeglustada isegi sajandiksekunditeks. Erinevalt kelgust on luustikuaparaat lame plastkilp, millele sportlane lamab rinnaga, muutes selle suunda kas keha painutades või puudutades jääraja kingade spetsiaalsete padjanditega. See on üsna traumaatiline sport, kuna kiirematel radadel sõitev võistleja kiirendab kiirust 130 kilomeetrit tunnis.
Esimesi selle spordiala ametlikke võistlusi hakati Šveitsi St. Moritzis korraldama 19. sajandi lõpus. Seal ehitati vajalike parameetrite rada ja esimene luustik. Ja kui see linn sai õiguse korraldada II taliolümpiamänge, lisati skelett võistlusprogrammi. Ameeriklane Jennison Heaton tuli 1928. aastal esimeseks olümpiavõitjaks ning tema noorem vend John sai hõbeauhinna.
Järgmine kord ilmus see spordiala olümpiakavasse 1948. aastal 5. taliolümpial, mis peeti samuti St. Moritzis. Sellele järgnes 54 aastat kestnud paus. 2002. aasta Ameerika Salt Lake City olümpiamängude jaoks ei olnud St. Moritzi ringrada pikka aega ainus ringraja ning regulaarsed maailmameistrivõistlused on toimunud 20 aastat. Alates 19. talimängudest on seda spordiala esindatud kõigil taliolümpiamängudel. Venemaa olümpialased on seni skeletis võitnud vaid ühe medali - viimastel Vancouveris peetud mängudel sai Aleksander Tretjakov kolmanda koha.
