1992. aastal toimusid Barcelonas olümpiamängud. See on esimene kord, kui Hispaania korraldab sellisel tasemel spordiüritust. See oli riigile hea võimalus näidata oma majanduslikku edu pärast autoritaarse režiimi lõppu.
1992. aasta muutus paljude riikide jaoks poliitiliselt üsna keeruliseks. See ei saanud olümpiamänge mõjutada. Mängudest võtsid osa 169 riigi võistkonnad, kuid NSV Liitu ja Jugoslaaviat nende hulgas polnud - need riigid olid selleks ajaks jagunenud mitmeks osariigiks. Endise NSV Liidu sportlaste puhul otsustati moodustada Ühendatud meeskond, võisteldes olümpiarõngastega valge lipu all. Läti, Leedu ja Eesti otsustasid aga mängida eraldi rahvuskoondistena. Sarnane olukord oli ka Jugoslaavias. Kolm eraldunud riiki - Horvaatia, Sloveenia ning Bosnia ja Hertsegoviina - esitasid sõltumatuid meeskondi. Ülejäänud Jugoslaavia sportlased võistlesid sõltumatute olümpiaosaliste võistkonnas.
Uuest meeskonnast sai ühtlasi Saksamaa rahvusmeeskond, esimest korda pärast ühiselt esineva riigi ühendamist. Esimest korda käisid mängudel Namiibia sportlased.
Vaatamata Balti sportlaste kaotusele suutis endise NSV Liidu Ühendatud Meeskond võtta mitteametlikus medalitabelis esikoha. Eriti edukad olid ujujad ja võimlejad. Võistkondlikus spordis võitis naiste korvpallimeeskond kulla.
USA tuli kuldmedalite arvu poolest märkimisväärse vahega teiseks. Ameerika jooksjad ja tennisistid on traditsiooniliselt näidanud kõrget oskusteavet.
Kolmas oli ühendatud Saksamaa rahvuskoondis, kes suutis spordi mõttes väga tugevatele mängudele saata SDV ja Saksamaa Liitvabariigi parimad sportlased. Neljas oli Hiina, mis oli tolle riigi jaoks suurepärane tulemus. Hiina sportlaste väärikas esitus näitas, et riik pöörab spordile üha suuremat tähelepanu. Selle poliitika lõpptulemusi nähti 2000. aastate olümpiamängudel, kui Hiinast sai üks suvespordi tunnustatud juhte.
