Vabamaadlus on kahe sportlase võistlus. Iga sportlane üritab teist panna õlaribadele või võita teiste tehnikate abil (haarab, viskab, klapib, pühib ja lööb).
Vabamaadluse võistlusteks on korraldatud spetsiaalne ruudukujuline vaipade ala, selle külg on kaheksa meetrit. Osalejate kostüümid koosnevad punastest või sinistest elastsest trikoost, ujumispükstest ja maadlejatest. Maadlusjalatsid on valmistatud pehmetest, ilma kontsadeta ja mitmesuguste metallosadeta.
Vaibal üritavad sportlased igal võimalusel vastase selili keerata ja suruda tema abaluud vaiba vastu. Punkte antakse tehnikate hoidmise eest, võite võita tehniliselt, st kui teil on palju punkte. Võistluse ajal teevad maadlejad haaramisi ja sooritavad samme. Selleks kasutatakse kioskites käte ja jalgadega haaret. Võitlus kestab viis minutit. Kui selle aja jooksul ei olnud keegi abaluudel ega saanud aktiivse tegevuse eest kolme punkti, lisatakse veel kolm minutit. Ja nii edasi, kuni võitja selgub. Kohtunike meeskond, kes jagab punkte ja võitu, jälgib võitluse kulgu.
Sportlased jagunevad kaalukategooriatesse. Alates 1928. aastast on kehtestatud reegel - igas kehakaalus üks osaleja ühest riigist. Kaotaja kaotatakse mängudest.
Vabamaadlus võeti esimest korda suveolümpiamängude kavasse 1904. aastal St. Louisis (USA). Siis olid kõik osalejad (42 inimest) selle riigi esindajad. Eurooplased ei võtnud seda maadlust kohe omaks, nii et järgmisel olümpial seda ei olnud.
Siis aga jõudis see spordiala kindlalt suvemängude programmi. Võistlusreeglid muutusid, kuid enamuse ainult ühe riigi sportlaste osalemine ei olnud enam lubatud. Venemaa lõi 1996. aasta olümpiamängudel osalemiseks oma vabamaadluse meeskonna.
1980. aastal pälvis tunnustuse ka naiste vabamaadlus ning olümpiamängudel esines ta 2004. aastal Ateenas. See oli taekwondo ja judo järel kolmas naissoost üksikvõitlus.
Nüüd juhivad vabamaadluses maailmas USA, Venemaa, Aserbaidžaani, Iraani, Türgi, Gruusia sportlased.
