Üks tähelepanuväärsemaid ja ilusamaid spordialasid on spordiakrobaatika. Selles olevad võistlused meenutavad pigem eredaid ja suurejoonelisi tsirkusetendusi kui lihtsalt mingisuguse standardprogrammi elluviimist. See sport seisneb mõne akrobaatilise harjutuse sooritamises, sealhulgas tasakaalu säilitamise ja keha pööramisega nii toega kui ka ilma.
Spordiakrobaatika ajaloost
Spordiakrobaatika sai iseseisva spordialana kuju 1932. aastal. See juhtus 10. olümpiamängudel, kui meeste akrobaatilised hüpped sisenesid võimlemisvõistluste programmi eraldi spordialana. Pärast seda hakati erinevates riikides korraldama akrobaatikavõistlusi: USA-s, Suurbritannias jne. NSV Liidus eraldus akrobaatika võimlemisest alles 1930. aastate lõpus - esimesed meistrivõistlused peeti 1939. aastal.
Naiste seas hakati võistlusi korraldama 1940. aastal ja esimesed noorte võistlused peeti 1951. aastal. Esimesed spordiakrobaatika maailmameistrid individuaalvõistluses selgitati välja 1974. aastal Moskvas peetud maailmameistrivõistlustel. Nad olid 13 NSV Liidu sportlast. Ja esimene maailmakarika mängiti aasta hiljem Šveitsis.
Nüüd kuulub Rahvusvaheline Akrobaatika Föderatsioon Rahvusvahelise Võimlemisliidu koosseisu ja see toob kaasa mitmeid probleeme spordiakrobaatika esitlemisega olümpiamängudel. Selle spordiala geograafia ei ole nii lai, kui see on vajalik selle lisamiseks mängude programmi.
Võistlused
Spordiakrobaatika võistlused hõlmavad järgmist tüüpi sooritusi: akrobaatilised hüpped (naistele ja meestele), harjutused paarides (meestele, naistele või segatuna), rühmatreeningud (naistele - kolm, meestele - neli).
Igas sooritustüübis lisavad sportlased kavasse kaks kohustuslikku harjutust ja kaks tasuta harjutust: hüpetes - erinevat tüüpi saltod, rühma- ja paarismängus - staatilised ja tempoharjutused. Kõiki etendusi hinnatakse vastavalt kunstivõimlemises vastuvõetud standarditele.
Noortevõistlused toimuvad kolmes vanuserühmas: 11–16-aastased, 12–18-aastased, 13–19-aastased. Väärib märkimist, et paarid või rühmad, kes võistlesid ühes neist kategooriatest, ei saa teises vanusekategoorias paralleelselt võistelda, isegi kui nad selleks sobivad. Toimuvad ka täiskasvanute võistlused ning need sportlased, kes varem osalesid noortevõistlustel, ei saa ka täiskasvanute võistlustel paralleelselt osaleda.
Spordiakrobaatika
Spordiakrobaatikaga on parem alustada varases lapsepõlves, kui pole psühholoogilisi tõkkeid ja hirme ning keha on plastiline, paindlik ja kergesti venitatav. Siis on rohkem võimalusi õppida akrobaatilisi elemente ja harjutusi ning seejärel võistelda. Loomulikult peab laps õppima kogenud mentori juhendamisel noorte spordikoolis.
Mõni sportlane ei jõua varases lapsepõlves akrobaatika juurde ega koli teiselt spordialalt akrobaatikasse ega saavuta sellest hoolimata suurepäraseid tulemusi. Nagu paljudel teistel spordialadel, sõltub kõik ka keha loomulikest võimalustest, iseloomust, soovist ja motivatsioonist.
Spordiakrobaatika vigastused ja valu, nagu spordis üldiselt, pole välistatud. Kuid enamasti saadakse vigastusi mitte mõne keerulise elemendi sooritamise tõttu, vaid lihaste ebapiisava soojenemise, partneri kindlustuse puudumise või treeneri nõuete eiramise tõttu. Üldiselt ei peeta seda spordiala traumaatiliseks.
