Olümpiamängud Stockholmis (Rootsi), järjekorras viiendad, peeti 5. maist 27. juulini 1912. Neil osales 2407 sportlast, sealhulgas 48 naist, 28 riigist. Kavas oli 14 spordi- ja 5 kunstivõistlust, välja loositi 102 auhinnakomplekti.
Nii põhjalikult pole kunagi korraldatud ühtegi teist olümpiamängu - nad ehitasid imelise staadioni, töötasid võistlusprogrammi üksikasjalikult välja. Sõna otseses mõttes vaatas olümpiamänge kogu linn, kõikjal valitses pidulik õhkkond. Lõpuks nägi Pierre de Coubertin oma peamiste ideede realiseerimist.
Osalejate tulemuste tihedus, samuti rekordite rohkus näitasid, et sportlaste võistlus olümpiamängudel on jõudnud tasemele, kus on vaja kõvasti treenida, et võita ükskõik millist spordiala.
Suure Venemaa rahvuskoondise (178 inimest) saatmine sellistes tingimustes viis meie meeskonna äärmiselt ebaõnnestunud esinemiseni. Ajalehed kutsusid teda isegi "Spordi Tsushimaks". Mitteametlikus arvestuses olev meeskond sai vaid 16. koha ja seda kõike seetõttu, et see oli kiiruga komplekteeritud.
Kõige rohkem oli kuldmedaleid USA meeskonnal - ainult 63 medalit, neist 25 kulda ning 19 hõbedat ja pronksi. Medalite koguarvu (65 tükki) osas edestas Ameerika Ühendriike aga Rootsi (24 + 24 + 17) ning kolmanda koha said Suurbritannia sportlased - 41 medalit (10 + 15 + 16).
Märkimisväärne on asjaolu, et sel ajal Venemaa koosseisu kuulunud Soome esitas iseseisva meeskonna, saades lõpuks 26 medaliga auväärse 4. koha (9 + 8 + 9). Venemaal oli ainult 4 medalit (2 "hõbedat" ja 2 "pronksi"). Üks medal oli aga veel - kuldne. See anti pärast võistlust üle ratsutaja Karol Rummelile. Takistusi ületades ei tulnud sportlane viimasega toime. Selle tagajärjel kukkus tema hobune Rummelile. Sellegipoolest ronis sportlane tahtejõuliste jõupingutustega hobusega ja jõudis finišisse, pidevalt käega rinda hoides. Pärast finišit kaotas ta teadvuse ja viidi 5 puusaluumurruga Stockholmi haiglasse.
Sellele draamale järgnes Rootsi kuningas Gustav V, ühtlasi mängude patroon. Ta käskis isiklikult veel ühe medali heita ja kinkida Rummelile otse haigla palatis.
Ka V olümpiaadi mängudel korraldati esmakordselt kunstivõistlus. Ja esimese "kulla" mängude kultuuriprogrammi raames pälvis luuletus "Ood spordile". Selle autoriteks olid sakslane M. Eshbach ja prantslane G. Hohrod, kuigi hiljem selgus, et "Oodi spordile" kirjutas Pierre de Coubertin ja need nimed olid ainult pseudonüümid. Niisiis soovis Coubertin Saksamaa ja Prantsuse rahvast lähemale tuua, pidades silmas vaenude suurenevat ohtu.
